Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. aastatel oli, ette heita seda talle ei saa. Erinevalt eelarvustajatest loo 'vananemine' mind absoluutselt ei häirinud-Asimov kirjutab maailmast nagu see 1950. Mulle see idee meeldis ja tulnukate tsivilisatsiooni üheaegselt patsifistlik ning 'raisakotkalik' olemus koos sellega kaasneva eetikakonfliktiga oli väga hästi edasi antud. Pean taaskord tõdema et kui see lugu oli mõeldud naljaloona, siis mu huumorimeel Asimovi huumoriga väga ei sobitu. Lühem ja vähemtüütu kui 'Surelik öö', ent erilist vaimustust minus tekitada ei suutnud. Kriminulli ja kuiva inseneriulme kombinatsioon on üsna tüütu-mida väljendab ka hinne. Kui tegu on humoreskiga, siis ilmselt ei sobitu see humoresk mu huumorisoonega. Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna. Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ('Amet', 'Hellad raisakotkad', 'Viimane küsimus'), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ('Surelik öö' oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi).

Üheksa homset by Isaac Asimov